1991. aasta 17. september tuli Eesti Vabariigi juhtidel veeta kodumaalt eemal, kaugel Ameerikas. Sel sügispäeval esines riigipea Arnold Rüütel ÜRO liikmete ees eesti keeles – päeval, mil Eesti Vabariik võeti ühes kuue teise riigiga vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni suurde perekonda.
Tema kõne kolme kümnendi tagusest ajast näeb välja järgmine (avaldatud Vaba Eesti Sõna 26.09.1991 numbris):
Härra peasekretär, Iugupeetud daamid ja härrad.
Ma tahan esmalt õnnitleda teid, härra esimees Shamir Shihab, Teie valimise puhul ÜRO peaassamblee 46. istungjärgu esimeheks. Ma tänan teid soojade tervitussõnade eest. Ma väljendan oma tänu Julgeolekukomitee liikmetele, kes üksmeelselt toetasid Eesti vastuvõtmist ÜRO liikmeks. Eriti tahaksin ma tänada Prantsusmaad, Suurbritanniat ja samuti kõiki, kes toetasid meie palvet tänasel istungil.
Mul on rõõm esindada Ühinenud Rahvaste ees riiki, mis on jälle saanud iseseisvaks. Eesti on jälle valmis osalema ja jagama vastutust riikide vaheliste usalduslike suhete rajamisel, nii nagu me seda kunagi tegime Rahvasteliidu täieõigusliku liikmena. Nüüd, mil oleme taastanud oma sidemed maailmaga, mis katkestati 50 aasta eest, oleme me jälle valmis aitama üles ehitada kollektiivset julgeolekut selles maailmas.
Loomulikult on üheks küsimuseks, mida võidakse meie käest küsida — millised on meie suhted meie naaberriigi Nõukogude Liiduga? Ma tahan teile kinnitada, et need suhted saavad olema sõbralikud. See on ju ka täiesti loogiline, sest oleme olnud naabrid väga pikka aega. Nõukogude Venemaa oli esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust 1920. aastal. Eesti taastunnustamine Nõukogude Liidu poolt lubab meil taastada meie riikide vahelised suhted vastastikuse usalduse ja võrdse partnerluse vaimus normaalsete riikidevaheliste suhtena. Ma rõhutan, et need suhted sõltuvad väga palju demokraatlike jõudude ja traditsioonide arengust Venemaal ja kogu Nõukogude Liidus. Seepärast oleme me väga huvitatud majanduslikult ja poliitiliselt stabiilsest Nõukogude Liidust.
Inimõiguste küsimus on eestlaste peamiseks mureks. Vabadus ja inimõigused on ju lõppude lõpuks see, mille eest minu rahvas on võidelnud. Mõned ÜRO liikmed tunnevad loomulikult huvi, kuidas Eesti kavatseb austada laia mitte-eesti vähemuse huve, kes on toodud meie maale sõltuvusaastale jooksul. Ma kinnitan kõige kategoorilisemalt, et Eesti jätkab oma vähemusrahvaste õiguste austamise traditsiooni, mis kehtis sõdadevahelisel perioodil ja mis oli eeskujuks teistele Rahvasteliidu liikmetele. Seda, et me oleme neid traditsioone kindlalt järginud, kinnitab fakt, et 16. novembri 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni osana ratifitseeris meie parlament ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni.
Ma võin kinnitada, et täna pole me mitte vähem resoluutsed inimõiguste kaitsmisel. Me kutsume ÜRO-d abistama meid inimõiguste tagamise jälgimisel. Koos oma naabrite Läti ja Leeduga oleme me alles väljunud pikast ajajärgust, kus, pean otse ütlema, polnud olukord inimõiguste austamise osas kaugeltki rahuldav ja kus vähene haritus iminõiguste küsimuses on loonud olukorra, et oma väheste teadmiste tõttu võime me neis küsimustes ka vigu teha. Nagu meie kurb kogemus on näidanud, võidakse aga inimõiguste rikkumiseks pidada ka seda, kui kaotatakse mõningate inimeste varasemad spetsiaalsed privileegid. Rahulolematud või rõhutud vähemused, keda sageli õhutatakse välisriikide poolt, on tihti olnud rahvusvaheliste konfliktide põhjustajateks. Niisiis, lugupeetud daamid ja härrad, te võite veenduda, et Eesti kavatseb resoluutselt järgida ÜRO rahvusvahelisi konventsioone neis asjus.
Kolmas teema, mida ma tahan siinkohal puudutada, on julgeolekuküsimused. Milline on Eesti osa uues maailmakorras? Lubage mul esmalt öelda, et me soovime sisse seada tihedad suhted kõigi maailma riikidega. Blokkide aeg on ümber ja me ei näe mingit põhjust ennast eraldada ühest või teisest leerist, kuna leere ei olegi enam.
Me oleme Eestis muidugi üsna mures suure hulga Nõukogude vägede pärast, mis asuvad ikka veel Eesti territooriumil. Me usume, ei nii nagu see oli Poolas, Ungaris, endises Saksa demokraatlikus vabariigis, ning Tšehhi ja Slovaki liitvabariigis, lahendatakse need küsimused ka meil läbirääkimiste teel kiiresti ja ma loodan, et rahvusvaheline üldsus võtab aktiivselt osa selle probleemi lahendamisest. Me loodame samuti, et desarmeerimisküsimuste jätkuv lahendamine Euroopas lubab Nõukogude Liidul lähemal ajal nii kiiresti kui võimalik alla kirjutada lepingud Nõukogude vägede väljaviimise kohta.
Lubage mul lõpetuseks öelda, et Eestile on suur au siin olla taastades talle kuuluvat kohta maailma riikidepere täisõigusliku liikmena.
Foto allikas: Wikipedia